In english scroll down. Ma olen viimastel aastatel avastanud, et ma olen rohkem metsa kui mereinimene. Hoolimata sellest, et mu kodu asub üsna mere lähedal- jalutuskäigu kaugusel on imeilus ja peaaegu inimtühi rannik. Mulle tegelikult väga meeldib mere ääres - kõrvu paitav lainete kohin ja tuule mühin, aga meie laiuskraadil on meri tihti tormine, hall ja tuul vilu. Seevastu metsas on aga tohutu rahu, alati ja ükskõik mis ilmaga. Sellel huvitaval ajastul oleme me kõik hakanud rohkem looduses viibima, sest peale kodu kuhugi minna eriti ei olegi. Ma usun, et kõik on hingepõhjani tänulikud, et meil on palju metsa, kuhu jalutama minna, nautida looduse ilu ja seda lõputut rahu, kontaktivabalt nagu praegu moes on. Päriselt ka ei pea minema alati tuntud rabasse või otsima RMK radu, et end turvaliselt tunda. Astu lähemasse metsatukka sisse ja suure tõenäosusega on seal väikseid radu, mida mööda lihtsalt ringi jalutada mitte ühtegi hingelist kohates. Metsa ei lähe ma kunagi eesmärgiga seal midagi teha või midagi leida. Minu ainus eesmärk on lihtsalt kulgeda vaikselt avatud meeltega,- hoida silmad lahti, märgata, tunda ja kuulata ning iga kord on nii huvitav, isegi kui ma kõnnin samas kohas. Keegi ei räägi, ei analüüsi ega arutle. Eelmisel suvel sattus mu kätte raamat puude salapärasest elust, kus kirjeldati, kuidas puud elavad oma sotsiaalses võrgustikus, suhtlevad omavahel ja elavad üksteist toetades ja arvestades, nagu üks kogukond. Kuidas puude juured, tüved, võrad ja oksad kasvavad läbi elu üksteisega kokku, tekib kooslus, mis on kokku kasvanud läbi aastate. Kui miskit erakordset toimub, näiteks suur torm või raie, siis kannatab kogu kooslus. Puud harjuvad aastaid valgusega, mis paistab läbi võrade ja kui mõni puu langeb, siis valgust tuleb äkki liiga palju ja puu hakkab kannatama, mõni neist kärbub, mõni tugevam jääb ellu. Sama on juurte ja tüvedega, mis on omavahel nii kokku kasvanud, et kui midagi kaob, siis mõjutab see ka teiste puude ellujäämist looduses. Mulle tundub, et täpselt nii on ka praegu meiega, kes me oleme harjunud oma eluga nii nagu see on olnud ja nüüd peame leidma endas tugevuse, et jääda ellu ja kasvada edasi uutes tingimustes. Recently I have discovered that Im more forest-person than a sea lover. Although I live in a place, where I can easily walk to the beach and enjoy the most beautiful views of the costline. Dont get me wrong, I love the smell of the sea, waves and wind, but in my country, despite of the sunny weather the wind is usually cold and strong. What I love about forest, is no matter what the weather, there is always the feeling of calm and stillness. In this extraordinary era, I am so blessed that I am living in a country where there are still lot of forest left. You can step out of your home and you are already there. You can walk kilometres and still see nobody.
When I go to forest i have no goal to do or look for something. My aim is just walk around silently with open mind, heart and eyes. Notice smells, sounds and colours. And every time Ill go, it is so interesting, even its the place i have been many times. Last summer I red fascinating book about secret life of trees. How they have grown together through the years like a community. They have used to the light they are getting through their branches and how their roots are connected. If there is storm or deforestation, everything changes. They are so used to the living conditions throughout years, so everybody suffers, some of them even die. The same story is with us now, we are forced to live with the light and darkness we are not used to. We all somehow suffer and have to find the strength to still grow in a new environment.
0 Comments
Leave a Reply. |
Archives
January 2024
Categories
All
|