´´
(in english, scroll down) Olen tahtnud sellest juba päris ammu kirjutada, tükk aega enne, kui viirus meie ellu sisse tungis ja igapäevaelu üle võttis. Eks ikka on nii, et kriisisituatsioonis kõik võimendub, mitmekordselt ja emotsionaalselt. Ühel päeval tunned, et täitsa vahva on kodus toimetada, teisel päeval ei taha kedagi näha ja mitte milleski kuulda. Meeleolu liigub üles alla, lootus vaheldub lootusetusega. Ebamugav ja harjumatu olukord tekitab piina- me ei saa toimetada samamoodi nagu enne, määramatus tekitab ebakindlust, hirmu ja viha. Mõni põgeneb, mõni ootab, osad loobuvad ja teised püüavad olukorrast viimase välja pigistada. Inimesed on pandud sunniviisiliselt olukorda, kus on ainult siin ja praegu, olukord muutub kiiresti ja ainus võimalus on anda endast parim, et saada hakkama igapäevaste tegevustega, teistsugustes tingimustes, väljaspool oma mugavustsooni. Me ei ole harjunud elama siin ja praegu ja see on piinavalt raske. Kohalolekut saab praktiseerida ilma heatahtlikkuse ja südamlikkuseta. Me kõik tahame ellu jääda olemasolevates tingimustes, ka vahendeid valimata. Vihaseid kommentaare ja sapiseid märkusi lisades ja üksteisest üle rullides ja süüdistades. Selge see, et keegi meist ei taha kaotada. Näost näkku kohtudes me tihti seda ei julge, aga nüüd, kui me oleme isolatsioonis ja kohtume teineteisega läbi filtri- virtuaalmaailma, kaob igasugune tunnetus- tulistame ja tuhastame, unustame, et ekraani taga on sama lihast ja luust inimene, oma tunnete ja samasuguse ebakindluse ning hirmuga oleviku ja tuleviku ees. Maskid langevad ja pärisinimesed vaatavad üksteisele otsa. Kohalolekut saab praktiseerida olles heatahtlik ja südamlik, nii iseenda kui teiste suhtes, pannes oma tegevuse laiemasse vaatesse. See ei tähenda seda, et me peidame pea liiva alla, ei tee midagi ja oleme rõõmsad ja rõõsad. See tähendab, et me vaatame reaalsusele otsa, anname endale aru, et nii on praegu. See on elu, igale tõusule järgneb mõõn ja vastupidi. See on kohalolek ja mida rohkem me sellest aru saame, et see on elu ja on asju, mida me praegu muuta ei saa, seda vähem me tajume neid halva või heana. Mõistame, et nii on ja tegutseme lähtekohast, mis on praegu tähtis, mis on tegelikult väärtuslik. See tähendab, et me oleme ka heatahtlikud enda suhtes. Kõiki tundeid tunda saab ja võib tunda- kurbust, rõõmu, viha või mida iganes. Ja aktsepteerime, et ka teistel on nii. Mul oli eelmisel nädalal sünnipäev ja ma olin kurb, lihtsalt niisama, sest see oli üks nendest päevadest, kui tundus, et kõik on ikkagi halvasti. Hoolimata sellest, et ma sain väga hästi aru, et kõik on tegelikult väga hästi. Väljas oli imeilus ilm, kõige ilusam, mida ma oma sünnipäeva päeval mäletan. Ma olen terve ja ma saan minna kodust välja. Mu ümber on head ja hoolivad inimesed, isegi kui ma neid näen ja kuulen läbi ekraani. Hoolimata sellest, et nii paljud inimesed hoolisid ja võtsid aega, et saata mulle virtuaalne õnnesoov. Ma olen südamest tänulik, et inimesed märkavad, osalevad ja saadavad tänusõnu ning hoolivad, päriselt. Sest tegelikult isegi kui ma ekraanil naeratan, siis ma ka muretsen, samamoodi nagu Sina seal. Aga ma püüan olla heasoovlik ning teha asju, mida ma saan teha siin ja praegu, selles määramatus olukorras, oma südamega enda ja teiste heaks. I've been wanting to write about this for quite some time, long before the virus broke into our lives and took over everyday life. In a crisis situation, everything is amplified, we are emotionally overwhelmed- we take every single thing personally and sometimes overreact without reason. We are riding on a emotional roller coaster- some days you are full of willpower and other days seem even not worth of waking up. An uncomfortable and unfamiliar situation cannot be dealt the same way as before, uncertainty creates despair, fear and anger. Some flee, some wait, some give up and others try to push the limits. People are being forced into a situation where there is only one possibility- to be here and now. The situation
0 Comments
|
Archives
January 2024
Categories
All
|