In english scroll down.
Ma olen viimastel aastatel avastanud, et ma olen rohkem metsa kui mereinimene. Hoolimata sellest, et mu kodu asub üsna mere lähedal- jalutuskäigu kaugusel on imeilus ja peaaegu inimtühi rannik. Mulle tegelikult väga meeldib mere ääres - kõrvu paitav lainete kohin ja tuule mühin, aga meie laiuskraadil on meri tihti tormine, hall ja tuul vilu. Seevastu metsas on aga tohutu rahu, alati ja ükskõik mis ilmaga. Sellel huvitaval ajastul oleme me kõik hakanud rohkem looduses viibima, sest peale kodu kuhugi minna eriti ei olegi. Ma usun, et kõik on hingepõhjani tänulikud, et meil on palju metsa, kuhu jalutama minna, nautida looduse ilu ja seda lõputut rahu, kontaktivabalt nagu praegu moes on. Päriselt ka ei pea minema alati tuntud rabasse või otsima RMK radu, et end turvaliselt tunda. Astu lähemasse metsatukka sisse ja suure tõenäosusega on seal väikseid radu, mida mööda lihtsalt ringi jalutada mitte ühtegi hingelist kohates. Metsa ei lähe ma kunagi eesmärgiga seal midagi teha või midagi leida. Minu ainus eesmärk on lihtsalt kulgeda vaikselt avatud meeltega,- hoida silmad lahti, märgata, tunda ja kuulata ning iga kord on nii huvitav, isegi kui ma kõnnin samas kohas. Keegi ei räägi, ei analüüsi ega arutle. Eelmisel suvel sattus mu kätte raamat puude salapärasest elust, kus kirjeldati, kuidas puud elavad oma sotsiaalses võrgustikus, suhtlevad omavahel ja elavad üksteist toetades ja arvestades, nagu üks kogukond. Kuidas puude juured, tüved, võrad ja oksad kasvavad läbi elu üksteisega kokku, tekib kooslus, mis on kokku kasvanud läbi aastate. Kui miskit erakordset toimub, näiteks suur torm või raie, siis kannatab kogu kooslus. Puud harjuvad aastaid valgusega, mis paistab läbi võrade ja kui mõni puu langeb, siis valgust tuleb äkki liiga palju ja puu hakkab kannatama, mõni neist kärbub, mõni tugevam jääb ellu. Sama on juurte ja tüvedega, mis on omavahel nii kokku kasvanud, et kui midagi kaob, siis mõjutab see ka teiste puude ellujäämist looduses. Mulle tundub, et täpselt nii on ka praegu meiega, kes me oleme harjunud oma eluga nii nagu see on olnud ja nüüd peame leidma endas tugevuse, et jääda ellu ja kasvada edasi uutes tingimustes. Recently I have discovered that Im more forest-person than a sea lover. Although I live in a place, where I can easily walk to the beach and enjoy the most beautiful views of the costline. Dont get me wrong, I love the smell of the sea, waves and wind, but in my country, despite of the sunny weather the wind is usually cold and strong. What I love about forest, is no matter what the weather, there is always the feeling of calm and stillness.
0 Comments
|
Archives
January 2024
Categories
All
|