I haven`t written so long, because i was so busy with my life. To be honest, I didn`t want to write and share, because nobody wants to share things that doesn´t make you happy. So I was just working a lot, teaching and trying to give my best, but carried so much pain in my heart. Its the things that you least expect that hit you the hardest. My heart was broken. So I struggled with myself day by day figuring out what shall I do next. I was lost.
One of my yoga teachers said: "If you are lost, don`t panic. Be patient. Give time. Don`t expect. Find your teacher within yourself. And wait for signs". So I`ve practising patience and let it come. But same time reminding myself to enjoy the present, because it so easy to find yourself in the past (ex. what could have been, why this happened with me, what could i have done differently) or predicting and creating future scenarios that never happen. Instead of blogging I was walking with my dog and created some poetry. Its in Estonian, because its much easier to find right words to express yourself in your mother tongue, but maybe some day I will be more advanced in English, so I could translate them all. But here is something I tried to create in English: Heart shaped box All I need is a heart shaped box. Where I could keep days I dont wanna remember. Where I could collect thoughts that still call my mind Where I could hide feelings I hold deep in my essence. Where I could lock up pieces of broken heart. What if What if I get old and I don`t have it. Love. When I am still pretty and so ready for. And there isnt enough. Love. But is love enough to be loved? Ma ei ole ammu siia kirjutanud, sest elu haaras mind nii endasse, et muuks enam jõudu ei jätkunud. Ja ausalt, ma isegi ei tahtnud kirjutada, sest nii lihtne on kirjutada asjadest, mis teevad sind õnnelikuks ja rõõmsaks. Aga elus ei ole alati kõik päevad päikselised ning ühel päeval, kui sa seda kõige vähem ootad, tuleb metsik torm ja võtab sinu ilusa hoitud ja hoolitsetud elu üle. Ühtäkki sa tunned, et kõik päevad on ühtlaselt hallid ja vihmased ja siis sa lihtsalt võitled iseendaga, et üldse kodust välja minna. Kulged päevast päeva, paned sobivad maskid ette, võtad oma jõu kokku, teed oma asjad ära. Seest on aga nii valus, et tundub lausa talumatu. Aga seda tead ainult sina, sest keegi teine sinu sisse ei näe ja ei saagi näha. Üks minu õpetajatest ütles kord, et kui sa oled segaduses või ennast kaotamas, siis ära paanitse. ole kannatlik ja anna aega. Leia enda seest oma õpetaja ja oota märke. Seega olengi harjutanud kannatlikkust ja usaldust elu loomuliku liikumise vastu. Püüdnud mitte mõelda sellele, mis oli ja mida enam muuta ei saa või peatanud ennas pidevalt tulevikustenaariumidesse mässimast (mis juhtub, mis saab, kui äkki jne). Toonud tagasi end praegusesse hetke ja märkamisse. Igaüks võitleb oma mõtetega erinevalt. Mina kõndisin ja kirjutasin. Mõned kirjutatud mõtted siin: Kohale jõudmise ja kohal olemise vahel on vahe. Millegi vahel olemise aeg. Mis on veel raskem kui kohale jõudmine või kohal olemine. See on aeg, millal vana pole eel lõppenud, aga uus pole veel alanud. Ootamise aeg. Aeg, kus ei tea, kas lasta lahti või hoida kinni. Aeg, milles on nii palju kohalolemise hetki, mida me ei märka, sest me ootame midagi, mis võiks lõppeda või asju, mis pole veel alanud. See on tegelikult päriselu aeg. Aeg sünni ja surma vahel. Aeg olemiseks, nautimiseks ja elamiseks. Kohale jõudmine on ilus hetk. Sa avad värava ja sulged selle enda järgi. Ja astud sisse Ning ühtäkki märkad värve enda ümber, tunned lõhnu ja märkad asju, mis on tegelikult kogu aeg seal olnud. Isegi kui su ümber on palju helisid, siis tundub, et kõik on nii vaikne. Nii vaikne, et kõrvus lausa kohiseb. Kõik tundub nii ilus ja sina ise oled ka ilus, sest tunne on. Kohal olemises on talumatu kergus, sest sa ei mõtle enam sellele, mis oleks olnud kui või mis saab, kui. Sa ei väsita end asjadega, mida sa enam muuta ei saa või mis võiks juhtuda. See ei tähenda seda, et sa mitte midagi ei tee, aga ka mitte seda, et sa üritad kõike viimse hetkeni kontrollida. See on arusaam, et sa annad endast parima, aga usaldad asjade loomulikku kulgu. Leides tasakaalu kinni hoidmise ja minna laskmise vahel. Kohal olemine on nii ilus. Täpselt nii ilus, kui õhtupäike langeb sinu tuppa ja paneb kõik asjad toas elama. Annab asjadele värvid ja sära. Sina ise oled selle kõige sees ja särad ka peast jalatallani, sest lihtsalt on nii ilus. Või kui päike loojub ja on taeva pastelseks värvinud nii kaunilt, et sa ei suuda imestada, kui palju ilusaid värve on võimalik korraga taevasse ning vee peale maalida. Kui sa tõused hommikul üles, astud kargesse hommikusse värske lõhnava hommikukohviga ja mitte kuskile pole kiiret. Kui sa märkad kõiki neid väikseid ja lihtsaid asju ning sa tunned, et kõik on nii ilus. Siis pole vaja oodata, et midagi suurt ja vägevat juhtuks, et sa saaks tunda õnnetunnet, vaid need pisikesed asjad teevad sind õnnelikuks. -------------------------- Kas iga päev on võimalik armastada? Kas isegi siis, kui päevad on lõputult hallid ja rusuvalt vihmased? Või saab armastust tunda ainult neil päevil, mil hommikud on lõpmatut valgust täis ja sina ärkad koos päikesega? Kui palju ja kui kauaks on vaja ära minna, et tulla tagasi, avastades ja lootes, et armastus on tegelikult kogu aeg olemas olnud, aga lihtsalt sa ei osanud tähele panna? Miks on vaja iseennast kaotada, otsida, leida ja minna taas otsima, et armastada. Mis siis, kui ma jään vanaks ja mul ei ole. Armastust. Olen ju end ehtinud ja valmis pannud. Üles sättinud ja tubliks teinud, aga ikka ei ole piisavalt. Armastust. Aga kas üldse armastusest piisab, et oleks piisav?
1 Comment
My first yoga retreat was an amazing experience, because people who came were amazing, I dont wanna say more- I am so grateful. Here it is, my first yoga retreat (in estonian:) captured in video. Minu esimene joogaretriit oli lihtsalt võrratu, sest inimesed, kes tulid, olid võrratud! Ma ei tahagi rohkem lisada, vaid olen südamest tänulik. Vaadake ise: |
Archives
January 2024
Categories
All
|